Minu lemmikud filmi žanrid on seiklus-, fantaasia ja komöödiafilmid. Mulle ei meeldi  õudusfilmid ja paljud sõjafilmid, sest ma ei ole eriti suur vere fänn.

Minu lemmikfilm on “Kariibimere piraadid: Musta pärli needus”, sest selles on kõik minu lemmikžanrid. See tuli välja aastal 2003 ning siiamaani on üks minu lemmikumaid filme. Peategelast Jack Sparrowit mängib Johnny Depp ja ta suudab teda ideaalselt mängida, olles piisavalt naljakana, aga ikka mitte pealtvaatajaid Jacki rumalusega närvi ajada. Teised tähtsad tegelased on veel Will Turner (Orlando Bloom) ja Elizabeth Swann (Keira Knightley).

Film räägib sellest, kuidas kurikael Barbossa (Geoffrey Rush) ja tema meeskond röövivad Elizabethi, uskudes et tema veri on asi, millega needust purustada. Tüdrukusse armunud sepp Will ja mereröövel Jack Sparrow lähevad Barbossat peatama, mõlemal erinevad põhjused. Edasi ma ei räägi, sest ma ei taha kellegi filmi esimest korda vaatamist ära rikkuda.

Mulle meeldib see film, sest see suudab olla naljakas ja mitte oma naljadega tüütu olla. Film ei jää kunagi minu jaoks seisma ega muutu igavaks juba mitmendat korda vaadates.

https://www.youtube.com/watch?v=0Z1XpfbuZOA

Imeline vaheaeg

See vaheaeg oli väga tore, sest lund sadas väga palju ja see ei sulanud ära! Iga päev mina ja minu pere tegime midagi. Minule eriti meeldis tiigi peal uisutada, sest ma olen peres laste seast kõige kiirem uisutaja ja mulle meeldib tüdrukud vs poisid hokit mängida.
   Sammuti me ka suusatasime ja isegi mina, pärast 2 aastat mitte suusatamist, panin suusad jalga ja üritasin suusatada. Ma ei olnud selles hea, aga ma suutsin siiski läbida mu venna ja õe tehtud suusaraja (mis oli päris ohtlik, sest mevahepeal suusatasime VÄGA järsul künkal ja kui sa oleksid libisenud, sa oleksid kukkunud kraavi).
   Me käisime ka metsas kelgutamas suurest mäest alla väga kiire hooga. See oli natukene keeruline, et lõpuni jõuda, sest mägi oli puid täis ja lkui sa oleksid rajalt kõrvale kaldunud, oleksid vastu puud läinud.
    Me läksime metsa kuuske tooma ja sellel aastal MINA valisin väga puhvis kuuse. Me tõime selle tuppa ja kaunistasime selle ära. Meie tuhkur Ruffus tähtis koguaeg kätte saada ühte punast kuuseehet ja ta ajas meid kõiki naerma enda katsetega seda kätte saada.
   Jõulude ajal me saime VÄGA PALJU KINGITUSI sellel aastal. Mina olin vanemaatele eelmisel päeval kaardid joonistanud naljakatest hetkedest mis peamiselt olid Ruffusest. Õdedele ja vennale ma joonistasin koerkaarte. Jõuludeks ma sain uue koolikotti, uue joogipudeli, telefoni kaaned, kelgu, uue telefoni ja hüppenööri, millega ma iga päev pärast jõule hüppasin 200 hüpet iga päev.
   Ma käisin ainult 1 kord Pärnus ja käisin Kaili sõbraga kinos. Pärast kino ma ostsin Kailile hilise jõulukingi ja mina, Kaili ja Janelle vahetasime üksteisega kingid. Janelle kinkis mulle ja Kailile tassid, millele ta oli peale joonistanud kõik asjad mis meile meeldivad ja kõik slängid mida me kasutame. See oli väga armas kink ja talle meeldisid ka meie kingid.
    Vaheaja lõppu poole ma küpseasin iga päev kooke, sest miks mitte ja tegin lumememmesid.
Kahjuks meie siidikukk suri ära ja kuna ennem olid ärasurnud meie 2 teist kukke, jäid kanakarja juhtima 2 idioodist kukke Kuku ja Muki. Muidugi ma ka joonistasin terve vaheaja ja sain paremaks.
Vaheaeg lõppes kurvalt, sest viimasel päeva  ma taipasin, et kool algab.

mina ja jalgpall

Ainuke sport mis mulle on meeldinud on jalgpall. Kõige rohkem ma mängisin jalgpalli 4-5 klassis.

Ma olen mänginud  ainult kodus isaga ja ei ole käinud päris jalgpalli trennis, aga ikka ma olin 4. ja 5. klassis üks parimaid jalgpallureid.  Viiendas klassis suvevaheajal ma tahtsi jälle isaga jalgpalli mängida, aga ta tahtsis, et mu väike vend mängiks ka. Ajapikku paps mängis aina rohkem minu vennaga, kui minuga ning ma mängisin jalgpalli aina vähem ja vähem.  Lõppkokkuvõtteks ma ei mängi jalgpalli enam ja tegelen joonistamisega.

Siidikana ja tema 3 tibu.

Siidikana ja tema 3 tibu

Meil on siidikana, kes iseenesest on väga hea muneja, aga paari viimase aastaga ta üritab kogu aeg haududa. Esimestel kordadel me olime väga elevil, aga tal kunagi ei olnud kannatus, et nad välja haududa. Kui siidikana hakkas jälle hauduma, me ei olnud isegi elevil. Me juba teadsime, et ta istub nende peal paar nädalat ja siis hülgab nad. Õnneks meil olid juba inkubaatoris munad koorumas ning sealt koorusid kolm tibu. Alguses me polnud kindelad, kas siidikana võtab nad omaks või mitte, aga ta võttis nad omaks!!! Nad olid paar nädalat kanalas sees, aga nüüd nad on õues ja jalutavad ringi nii armsalt! Õues peale nende on veel 6 noort siidikana ja paar segaverelist . Õnneks neid ei huvitanud siidikana tibud ega ründa neid. Öösiti nad magavad kuuse madalatel okstel ning siidikana oma kolme tibuga igaks juhuks sees. Me oleme tema üle nii uhked, sest ta on esimene kana, kes on võõrad tibud omaks võtnud.

Minu halvad nädalad

Viimased nädalatel on olnud väga igav. Õpetajad on hakanud rohkelt koduseid ülesandeid andma ja osad neist ei pane koduseid ülesandeid ekooli. Peaaegu igal vahetunnil ma teen koduseid ülesandeid.

Sööma ka ei jaksa minna, sest selle aasta alguses me jäime enda heast koduklassist ilma ja me saime uue kolmandale korrusele (söökla on kõige alumisel korrusel) Jah, ma olen laisk, aga minu energia läheb kehalise kasvatusel ära, kus me peame tegema nii palju trenni. Sammuti ma pean enda rasket kotti alati treppidest kolmandale korrusele viima, mis põhjustab seljavalu.